22. mail otsustas Panda viia mind sünnipäeva puhul Kõue mõisa, millest mul ei olnud aimugi enne sihtkohta jõudmist. Sealne õhkkond rahustas mu silmapilkselt maha (olin tol nädalal ära teinud 3 viimast eksamit) ning vacation mode was on.
Tuppa jõudes ootas meid pudel šampust, mille me otsustasime jätta õhtuks. Panime asjad ära ning suundusime 3-käigulisele õhtusöögile, mille pearoogadest pildid puuduvad kuna pärast eelrooga oli uudishimu liiga suur, et järgmise roa kallale asumisega viivitada. Kõik käigud olid delicioso ja täpselt paraja suurusega, et mitte eriliseks õhtuks karupoeg Puhhi kõtut tekitada.
Pärast õhtusööki otsustasime ümbruskonda uudistama minna ja jällegi ei pidanud me pettuma. Pisikesed punutud pesad mõisa ees lausa kutsusid peale õhtusööki enda peale mõnulema,
armsad küülikud tagahoovis aeglaselt unne vajumas, pisike tiik mille sillale korraks maha istuda...
ning ma pean ütlema, et päikeseloojang vaikses metsatukas on ikka hoopis midagi muud.
Mõisas sees ringi kõndides tundsin ma ennast justkui Alice Imedemaal, iga pööre viis mind järgmisesse imetlusväärsesse kohta. Meil õnnestus kohata ka mõisa peremeest (Eerik-Niiles Krossi), kelle nägemine tekitas minus nii suurt aukartust, et ma tema tervituse peale kiiresti plehku panin.
Kui Te peaksite mingil põhjusel seda lugema juhtuma siis ma vabandan, ma ei ole tegelikult loomult ebaviisakas inimene.
Hommikusöögiks sõime hanemuna omletti ja vahtrasiirupiga väikeseid pehmeid pilvekesi meenutavaid pannkooke. Ma ütlen täiesti ausalt, et see oli minu elu parim hommikusöök.
Ainsa miinusena saab välja tuua ehk selle, et meie puhkus jäi töökohustuste tõttu veidi lühikeseks.
Sellest hoolimata oli see aeg piisav, et korralikult välja puhata.
Aitäh Pandale, kes pani mind ennast tundma tõelise printsessina ja tegi selle päeva unustamatuks ning Kõue mõisa imelise võõrustamise eest.
BEST DAY EVER!
