11/03/2015

Napoli - you stole a pizza our hearts

Kujuta ette linna, kus elab umbkaudselt sama palju inimesi, kui Eestis. Ja kõigil neil on rollerid. Ja nad jõid järjest just kolm espressot minuti jooksul. Ja nad kõik üritavad Sind alla ajada. Welcome to Napoli. 

Maailma pizzapealinna sisselülitamine meie reisiplaani oli täielik no-brainer. Küll aga tegime planeerimises vea, et võtsime alguses suuna Napolist maaliliste väikelinnade poole. Eestlaslik "no-kui-hull-see-ikka-olla-saab" mentaliteet maksis meile kätte ja peale neljapäevast napoliteeti vajasime veel ühte puhkust. 

Kui hull see siis olla saab? Well, prügiga on lood umbes nagu Tallinna sadamas pistise võtmisega, it's everywheeere. Õnneks on enamus sellest kuhjunud linna südames tuksleva raudteejaama juurde, aga seal te ei taha nagunii aega veeta, nii et tegelikult pole asjad üldse nii hullud. Kuna inimeste ohutunnetused on erinevad, siis mina tundsin ennast üpriski turvaliselt ja esimese poole tunniga oli ka käpas teeületamiseks vajalik "If-you-walk-they-will-stop-or-at-least-slow-down" tehnika, siis Karu vajas aklimatiseerumiseks natukene rohkem aega. :D Kaasa ei aidanud ka minu jäärapäisus, mille tulemusena me alguses natukene valele poole kõndisime. Sawwwry. Kinnitust leidis ka sõnakõlks "There are places you have to visit once in your life and then there is Napoli". Eks igaüks tõlgendab seda endale sobilikul viisil. 

Rentisime Airbnb'st mõnusa artisanliku elamise pizzaelamuste epitsentris (ha! pun!) ja esimesel õhtul  panime jalga venivad püksid ning läksime oma esimest päris pizzat sööma. Kui üldiselt käivad asjad Itaalias nii nagu juhtub, siis Starita pizzakohas on täielik saksapärane ordung kehtestatud. Astud uksest sisse, tutvustad ennast ja palud endale laua kirja panna, olenevalt õhtust saad teada ka ooteaja, mille pead tänaval veetma, kuni kuuled ukse kohal olevast kõlarist oma nime. 

Ma ei usu, et ma suudan sõnadesse panna need tunded ja emotsioonid, mis meid valdasid peale esimest päris Margheritat. Aga tõsiasi, et käisime iga õhtu Staritas söömas peaks vist enda eest rääkima. Kuna meil päris Itaalia perekonnast jäi umbes 9 liiget puudu, siis olime vist päris silmatorkavad, sest kolmandal õhtul sisenesime juba kõvahäälse "EEEYYYY!" ja klienditeenindajate käepigistuste saatel. :D Panda otsustas ka astuda julgel sammul infarktile kaks aastat lähemale ja proovis ära friteeritud pizza. Hea, aga klassikalist Margheritat ei ületa siiski miski. Kui siis Nutella pizza. Maybe. Dreams are made of Nutella pizza. 

Mis on espressost parem? Kaks espressot! Faktile, et Itaalia on kohvikunsti sünnimaa, saime kinnitust rongiga Monopolist tagasi reisides eikusagilmaal ühelt rongilt teisele minnes, kus rongijaama kohvikus oli väga viisakas manuaalne espressomasin. Ma kujutan ette, et põlisitaallased sünnivad espressotass käes. Ja kui soovite itaallaselt salastatud informatsiooni kätte saada, lukustage ta ruumi automaatse kohvimasinaga, mis pakub näiteks mõnda meie põhjanaabrite kohvibrändi. Nagu kangema kraamiga ikka, oli tagasitulles pettumus suur ning kõik Maarjamaal pakutavad kohvijoogid tundusid kofeiinivabad ja täiesti jabura suurusega. Ain't nobody got time for your whipped spiced all pumpkin everything choco mocha latte, kiire aromaatne shot espressot, väike pagaritoode ja good to gooo. Karu mõnitab mind tänaseni, kuidas peale oma teist espressot pidasin end tulihingeliseks Neopoliidiks ning üritasin sügava venekeelse aksendiga kombineeritud Itaalia-Hispaania keeles meile saiakesi tellida. :D

Mida meie seiklustest õppida? Kui plaanite Lõuna-Itaalias ringi vaadata, planeerige suuremate linnade külastamine eelisjärjekorras, et hiljem mõnusates linnakestes natukene puhata kärast ja möllust. Kui me oleks auto rentinud oleks juhtunud üks jägnevatest: oleksime teinud avarii, oleksime teinud olematut parkimiskohta otsides avarii, Panda oleks pidanud öö autos veetma ja pätte saiakestega eemale peletama ja keegi teine oleks teinud meie autoga avarii. Seega, rongid! Ainus transpordivahend, mis peab kellaaegadest kinni ja on enam-vähem märgistatud. Ostke piletid netist ette, saate odavamalt ja saate pikemate reiside puhul endale ise istekohti valida, mitte ei pea lambikohtadel erinevates vagunites istuma. Ja mis kõige tähtsam, aprender italianooo. 

Arrivapanda.



































10/09/2015

Monopoli - and no we're not talking about the game.

Ostunist Monopolisse saamiseks peame sõitma esmalt bussiga rongijaama. Tee peal viskab bussijuht kõigepealt koju ära oma perekonna ja alles seejärel viib reisijad sihtkohta. Meile saab kiiresti selgeks, et itaallaste jaoks ei saa olla miski tähtsam kui perekond. Ja mitte miski tähtsusetum kui aeg. Rongisõit kestab veidi alla poole tunni ning järgmine airbnb kodu peaks sellest asuma 10 minuti kaugusel. Google mapsi abiga leiame ilma suurema vaevata koha ilusti üles. Ukse peal ootab meid ülikonnas ja triiksärgis ehtne Itaalia mees (väljas on 37 kraadi sooja...). Enne võtmete üleandmist jagab ta meile vähemalt pool tundi näpunäiteid. Näiteks kuhu peaksime kindlasti oma siinviibimise ajal sööma jõudma. 
Selle peatüki kirjutamine teeb mind veidi kurvaks. Mis instagrami piltidelt ei kajastunud on see, et minu jalg läks Monopolis viibimise ajal nii paiste, et ma roomasin meie kodus õhtuti ringi, sest sellele toetumine oli lihtsalt niivõrd piinarikas. 
Ühel hetkel arvasin isegi, et mul on gangreen. Kui asi päris hulluks läks seadsime sammud kohalikku apteeki. Kui 5 itaallannat olid mu jala ära vaadanud ja katsunud ning omavahel 15 minutit itaalia keeles aru pidanud lahkusin lõpuks ühe kreemiga mis pidi paistetuse alla võtma ning lõpuks seda ka tegi. 
See osa meie reisist ei olnud eriti lilleline. 
1. Tänu minu õnnetule jalale jäi meil paljudes kohtades käimata. 
2. Valu muutis mu kurjaks, tänu millele tülitsesime me kolme päeva jooksul rohkem kui kahe aasta peale kokku.
3. Ja mis mind kõige rohkem selle juures marru ajab on see, et Mareki sünnipäev langes just sellele ajale ja ma käitusin nagu täielik jobu.
Nii uskumatuna kui see ka ei kõla, meeldis Monopoli hoolimata kõvast voodist, restoranist kus esitati meile 10 € suurem arve, minu lombakast jalast ning pidevast tülitsemisest meile kolmest kohast kõige enam. 
Vastukaaluks negatiivsele oli Monopolis palju positiivset - mereäärne asukoht; kirev ööelu; Vini & Panini (söögikoht mida soovitas meile meie host); nurgatagune jäätisekohvik Belgia vahvlite, Nutella pannkookide, šokolaadi ja karamelli kraanidega ning 20 erineva jäätisesordiga; mereannid; kohalikud (vanem generatsioon) kes kogunesid öötundidel toolidega tänavatele oma ukse ette istuma (eriti armas oli üks vana naine kes olles näinud mind lonkamas soovitas itaalia keeles Marekile mu sülle võtta) ning suur keskväljak kus kohalikud (noorem generatsioon) said õhtuti kokku, et pargipinkidel veini juua, üksteise küpsetisi süüa ning elu ja olu üle arutleda.

Monopoli reisi lõpuks oli minu jalg paranenud ja erimeelsused lahendatud ning me olime valmis Napoli jaoks. Või kas ikka olime? Loe juba järgmisest postitusest.