Ostunist Monopolisse saamiseks peame sõitma esmalt bussiga rongijaama. Tee peal viskab bussijuht kõigepealt koju ära oma perekonna ja alles seejärel viib reisijad sihtkohta. Meile saab kiiresti selgeks, et itaallaste jaoks ei saa olla miski tähtsam kui perekond. Ja mitte miski tähtsusetum kui aeg. Rongisõit kestab veidi alla poole tunni ning järgmine airbnb kodu peaks sellest asuma 10 minuti kaugusel. Google mapsi abiga leiame ilma suurema vaevata koha ilusti üles. Ukse peal ootab meid ülikonnas ja triiksärgis ehtne Itaalia mees (väljas on 37 kraadi sooja...). Enne võtmete üleandmist jagab ta meile vähemalt pool tundi näpunäiteid. Näiteks kuhu peaksime kindlasti oma siinviibimise ajal sööma jõudma.
Selle peatüki kirjutamine teeb mind veidi kurvaks. Mis instagrami piltidelt ei kajastunud on see, et minu jalg läks Monopolis viibimise ajal nii paiste, et ma roomasin meie kodus õhtuti ringi, sest sellele toetumine oli lihtsalt niivõrd piinarikas.
Ühel hetkel arvasin isegi, et mul on gangreen. Kui asi päris hulluks läks seadsime sammud kohalikku apteeki. Kui 5 itaallannat olid mu jala ära vaadanud ja katsunud ning omavahel 15 minutit itaalia keeles aru pidanud lahkusin lõpuks ühe kreemiga mis pidi paistetuse alla võtma ning lõpuks seda ka tegi.
See osa meie reisist ei olnud eriti lilleline.
1. Tänu minu õnnetule jalale jäi meil paljudes kohtades käimata.
2. Valu muutis mu kurjaks, tänu millele tülitsesime me kolme päeva jooksul rohkem kui kahe aasta peale kokku.
3. Ja mis mind kõige rohkem selle juures marru ajab on see, et Mareki sünnipäev langes just sellele ajale ja ma käitusin nagu täielik jobu.
Nii uskumatuna kui see ka ei kõla, meeldis Monopoli hoolimata kõvast voodist, restoranist kus esitati meile 10 € suurem arve, minu lombakast jalast ning pidevast tülitsemisest meile kolmest kohast kõige enam.
Vastukaaluks negatiivsele oli Monopolis palju positiivset - mereäärne asukoht; kirev ööelu; Vini & Panini (söögikoht mida soovitas meile meie host); nurgatagune jäätisekohvik Belgia vahvlite, Nutella pannkookide, šokolaadi ja karamelli kraanidega ning 20 erineva jäätisesordiga; mereannid; kohalikud (vanem generatsioon) kes kogunesid öötundidel toolidega tänavatele oma ukse ette istuma (eriti armas oli üks vana naine kes olles näinud mind lonkamas soovitas itaalia keeles Marekile mu sülle võtta) ning suur keskväljak kus kohalikud (noorem generatsioon) said õhtuti kokku, et pargipinkidel veini juua, üksteise küpsetisi süüa ning elu ja olu üle arutleda.
Monopoli reisi lõpuks oli minu jalg paranenud ja erimeelsused lahendatud ning me olime valmis Napoli jaoks. Või kas ikka olime? Loe juba järgmisest postitusest.
No comments:
Post a Comment