Monopoli - and no we're not talking about the game.

Ostunist Monopolisse saamiseks peame sõitma esmalt bussiga rongijaama. Tee peal viskab bussijuht kõigepealt koju ära oma perekonna ja alles seejärel viib reisijad sihtkohta. Meile saab kiiresti selgeks, et itaallaste jaoks ei saa olla miski tähtsam kui perekond. Ja mitte miski tähtsusetum kui aeg. Rongisõit kestab veidi alla poole tunni ning järgmine airbnb kodu peaks sellest asuma 10 minuti kaugusel. Google mapsi abiga leiame ilma suurema vaevata koha ilusti üles. Ukse peal ootab meid ülikonnas ja triiksärgis ehtne Itaalia mees (väljas on 37 kraadi sooja...). Enne võtmete üleandmist jagab ta meile vähemalt pool tundi näpunäiteid. Näiteks kuhu peaksime kindlasti oma siinviibimise ajal sööma jõudma. 

Selle peatüki kirjutamine teeb mind veidi kurvaks. Mis instagrami piltidelt ei kajastunud on see, et minu jalg läks Monopolis viibimise ajal nii paiste, et ma roomasin meie kodus õhtuti ringi, sest sellele toetumine oli lihtsalt niivõrd piinarikas. 

Ühel hetkel arvasin isegi, et mul on gangreen. Kui asi päris hulluks läks seadsime sammud kohalikku apteeki. Kui 5 itaallannat olid mu jala ära vaadanud ja katsunud ning omavahel 15 minutit itaalia keeles aru pidanud lahkusin lõpuks ühe kreemiga mis pidi paistetuse alla võtma ning lõpuks seda ka tegi. 

See osa meie reisist ei olnud eriti lilleline. 

1. Tänu minu õnnetule jalale jäi meil paljudes kohtades käimata. 

2. Valu muutis mu kurjaks, tänu millele tülitsesime me kolme päeva jooksul rohkem kui kahe aasta peale kokku.

3. Ja mis mind kõige rohkem selle juures marru ajab on see, et Mareki sünnipäev langes just sellele ajale ja ma käitusin nagu täielik jobu.

Nii uskumatuna kui see ka ei kõla, meeldis Monopoli hoolimata kõvast voodist, restoranist kus esitati meile 10 € suurem arve, minu lombakast jalast ning pidevast tülitsemisest meile kolmest kohast kõige enam. 

Vastukaaluks negatiivsele oli Monopolis palju positiivset - mereäärne asukoht; kirev ööelu; Vini & Panini (söögikoht mida soovitas meile meie host); nurgatagune jäätisekohvik Belgia vahvlite, Nutella pannkookide, šokolaadi ja karamelli kraanidega ning 20 erineva jäätisesordiga; mereannid; kohalikud (vanem generatsioon) kes kogunesid öötundidel toolidega tänavatele oma ukse ette istuma (eriti armas oli üks vana naine kes olles näinud mind lonkamas soovitas itaalia keeles Marekile mu sülle võtta) ning suur keskväljak kus kohalikud (noorem generatsioon) said õhtuti kokku, et pargipinkidel veini juua, üksteise küpsetisi süüa ning elu ja olu üle arutleda.

Monopoli reisi lõpuks oli minu jalg paranenud ja erimeelsused lahendatud ning me olime valmis Napoli jaoks. Või kas ikka olime? Loe juba järgmisest postitusest.

Ostuni. Two bears one Italy. Part 1 of 3

Bear and Panda epic adventure time! 

Kuna tahtsime enda suve natukene pikemaks näpistada ja olime adventuretime fondi omajagu sissemakseid teinud otsustasime ette võtta reisi toidukultuuri kodumaale - Itaaliasse. 

 Jaa-jaa, tean mis te mõtlete... "But Mario isn't Milano/Rome a big tourist trap?" 

Otsustasime Armani sokkide ja värviliste makaronide mekat vältida ja ringi kolada hoopis meie mõlema vaieldamatu lemmiksöögi PIZZZA väidetavas sünnipaigas Lõuna-Itaalias. Mõeldud-tehtud! Olime natukene üllatunud, kui pärast neljatunnist lendu Napolis maandudes kohalik kliima meid põhimõtteliselt märja froteerätikuga otse lennukist väljudes näkku lõi. :D Lennujaamast bussiga kesklinna liikudes saime mõlemad umbes 30 sekundi jooksul aru, et siinses liikluskultuuris auto rentimine oleks olnud vist reisi kõige suurem viga. Aga sellest juba lähemalt kolmandas postituses, mis keskendub Napolile. Napolis saime ka aru, et aja mõiste on itaalaste jaoks väga painduva tähendusega. Kõik toimib, aga toimetajatele sobivas tempos. Dontworryaboutit, di bus will come. Ja nii me istusimegi Napoli bussipeatuses oodates "dibuswillcome", teadmata kas üks selle päeva bussidest Barile oli juba läinud või mitte. Lisaks sulava asfaltina venivale ajale on Itaalia põhiseadusega keelatud siltide panemine. Peatustele, bussidele või ükskõik millele, mis võiks abiks olla inimestele, kes ei ole seal sünnist saati elanud. Top Panda business advice, tehke Napolisse trükikoda. Kerime kiirelt edasi, spoiler alert, dibusdidcome ja jõudsime sellega kenasti Barile, kus hüppasime rongile, et jõuda oma esimesse sihtkohta - valgesse Ostuni linna. 

Umbes võite ette kujutada mis maitsega oli meie selle õhtu esimene pizza, olles päeva veetnud erinevates transpordivahendites. Us-kuu-maa-tu! Ostuni oli oma pisikeste armsate tänavatega ka rahustav vaheldus Napoli kaosele ja rongijaama ümbritsevale Maailmaprügi näitusele. Üks põhjusi võis olla, et kõik majad olid kenasti lumivalged ja linnas valitses mõnus helge aura. Fun fact, linn on püsinud valgena pärast keskajas aset leidnud katkupuhangut, kui need mõningad ellujäänud avastasid, et valges värvis sisalduvad keemilised ühendid ei lase bacteriodel nii kergesti levida. Sellest ajast tänapäevani maksab linn kinni 50% värvimiskuludest. Way to go Italy! 

Kuna gelatondusest tuleb veel juttu, siis keskenduks siinkohal ühele Ostuni põnevale toiduleiule. Kaheksajala burger!  Minu arust on Itaalia kokakunsti juures kõige mõnusam see, et nad ei viitsi keeruliste toitudega oma pead vaevata. Esikohal on kohaliku tooraine kvaliteet, mis mõne lihtsa liigutusega imemaitsvaks roaks keeratakse. Sai? Check. Oliiviõli? Check. Marineeritud kaheksajalg? Check. Juust? Check. Ekstreemselt maitsev? Doublecheck. Kas Karu andis pool enda omast mulle? Yes she did. 

Järgmises postituses sõidame rongiga Monopolisse, Karu astub ämbrisse, sööme ära umbes ämbritäie gelatot ja Panda sünnipäeval sööme ennast paninideks.

Brace yourselves, long pic post is coming.

Eyyy! 

Don Pandolio

Boxcat.exe has crashed, please reboot