Ostuni. Two bears one Italy. Part 1 of 3

Bear and Panda epic adventure time! 

Kuna tahtsime enda suve natukene pikemaks näpistada ja olime adventuretime fondi omajagu sissemakseid teinud otsustasime ette võtta reisi toidukultuuri kodumaale - Itaaliasse. 

 Jaa-jaa, tean mis te mõtlete... "But Mario isn't Milano/Rome a big tourist trap?" 

Otsustasime Armani sokkide ja värviliste makaronide mekat vältida ja ringi kolada hoopis meie mõlema vaieldamatu lemmiksöögi PIZZZA väidetavas sünnipaigas Lõuna-Itaalias. Mõeldud-tehtud! Olime natukene üllatunud, kui pärast neljatunnist lendu Napolis maandudes kohalik kliima meid põhimõtteliselt märja froteerätikuga otse lennukist väljudes näkku lõi. :D Lennujaamast bussiga kesklinna liikudes saime mõlemad umbes 30 sekundi jooksul aru, et siinses liikluskultuuris auto rentimine oleks olnud vist reisi kõige suurem viga. Aga sellest juba lähemalt kolmandas postituses, mis keskendub Napolile. Napolis saime ka aru, et aja mõiste on itaalaste jaoks väga painduva tähendusega. Kõik toimib, aga toimetajatele sobivas tempos. Dontworryaboutit, di bus will come. Ja nii me istusimegi Napoli bussipeatuses oodates "dibuswillcome", teadmata kas üks selle päeva bussidest Barile oli juba läinud või mitte. Lisaks sulava asfaltina venivale ajale on Itaalia põhiseadusega keelatud siltide panemine. Peatustele, bussidele või ükskõik millele, mis võiks abiks olla inimestele, kes ei ole seal sünnist saati elanud. Top Panda business advice, tehke Napolisse trükikoda. Kerime kiirelt edasi, spoiler alert, dibusdidcome ja jõudsime sellega kenasti Barile, kus hüppasime rongile, et jõuda oma esimesse sihtkohta - valgesse Ostuni linna. 

Umbes võite ette kujutada mis maitsega oli meie selle õhtu esimene pizza, olles päeva veetnud erinevates transpordivahendites. Us-kuu-maa-tu! Ostuni oli oma pisikeste armsate tänavatega ka rahustav vaheldus Napoli kaosele ja rongijaama ümbritsevale Maailmaprügi näitusele. Üks põhjusi võis olla, et kõik majad olid kenasti lumivalged ja linnas valitses mõnus helge aura. Fun fact, linn on püsinud valgena pärast keskajas aset leidnud katkupuhangut, kui need mõningad ellujäänud avastasid, et valges värvis sisalduvad keemilised ühendid ei lase bacteriodel nii kergesti levida. Sellest ajast tänapäevani maksab linn kinni 50% värvimiskuludest. Way to go Italy! 

Kuna gelatondusest tuleb veel juttu, siis keskenduks siinkohal ühele Ostuni põnevale toiduleiule. Kaheksajala burger!  Minu arust on Itaalia kokakunsti juures kõige mõnusam see, et nad ei viitsi keeruliste toitudega oma pead vaevata. Esikohal on kohaliku tooraine kvaliteet, mis mõne lihtsa liigutusega imemaitsvaks roaks keeratakse. Sai? Check. Oliiviõli? Check. Marineeritud kaheksajalg? Check. Juust? Check. Ekstreemselt maitsev? Doublecheck. Kas Karu andis pool enda omast mulle? Yes she did. 

Järgmises postituses sõidame rongiga Monopolisse, Karu astub ämbrisse, sööme ära umbes ämbritäie gelatot ja Panda sünnipäeval sööme ennast paninideks.

Brace yourselves, long pic post is coming.

Eyyy! 

Don Pandolio

Boxcat.exe has crashed, please reboot

These bears are on fireeeeeee

Suddenly a wild picnic appears. It is super tasty. Ehk siis väike fotokajastus sellest, kuidas me pool Rimi inventarist randa tassisime ja tugevas tuules võikusid tegime. Või no Karu tegi võikusid, mina sõin lihtsalt pakist sinki nagu koopainimene ennemuiste. Aga kuna Karud on sõbralikud, siis ma sain ka ühe armastusega tehtud võiku. Töövõit! Kõhud täis jalutasime randa, kuhu oli das mega super ukulele lõke ehitatud, mida arvatavasti oli Stockholmist ka näha.

Vamos a la playa!  

Young. Goofy. Infinite.

On mõni inspireeriv raamat või film pannud teid kunagi ennast sellesse kirjutatud tegelaskujuga samastuma? 

Käisime eile Pandaga kinos John Green'i romaani Paper Towns põhjal valminud samanimelist filmi vaatamas mis mõjus mulle nii, et ma tahtsin kohe samal ööl sihtpunktita teele asuda. 

Pealinna elu on küll mugav, aga vahel on tunne nagu elaksime ise paberlinnas.

“... she called it a paper town. 

Like, you know, everything so fake and flimsy.” 

Tikri purukook

Kuna Marek on nädalavahetusel taaskord sunnitud Tallinnast väljaspool tööd tegema siis otsustasin üksinduse peletamiseks Nõmmel  vanematekodus aega veeta. 

Hommikul õnnestus meil emaga ka üle pika aja Sakus vanaema juures käia, tänu millele saame nüüd aasta aega punaseid-, valgeid- ja musti sõstraid ning tikreid nosida. Rabarberit saime ka, nii et lähiajal on oodata veel ühte magustoidu retsepti. 

Purukooki olen juba ammu teha tahtnud, küll mitte tikritega, aga miks mitte midagi uut proovida kui toorainet on. 

 Mulle ja minu perele meeldis outcome igatahes väga. Homme selgub ka mida kõige kallima pereliikme maitsepungad selle peale kostavad. That's right Panda, I saved you a piece and it's a big one.

Koostisosad

Puru (põhjaks ja katteks):

6 dl nisujahu

1 dl suhkrut

1 tl küpsetuspulbrit

200 g võid

Täidis:

4 muna

400 g kohupiima

2 dl hapukoort

2 spl mannat

2 dl suhkrut

600 g tikreid

1. Pane ahi 200 kraadi peale soojenema. 

2. Määri koogivorm võiga. 

3. Sega kätega omavahel nisujahu, 1 dl suhkrut, küpsetuspulber ja või ning jaga saadud segu võrdselt pooleks. Ühe poolega kata hoolikalt vormi põhi, teine pane hetkel kõrvale.

4. Vahusta mikseriga munad ja suhkur. Lisa aeglaselt segades kohupiim, hapukoor, manna, 2 dl suhkrut ning kõige viimaks tikrid. Vala segu koogipõhjale.

5. Puista täidisele kolmandas punktis alles jäänud puru ning aseta kook ahju tunniks ajaks küpsema.

6. Lase koogil pool tundi kuni tund jahtuda ja naudi kogu perega (koogist piisab vähemalt kaheksale inimesele).

Beauty talk with Bear and Panda

Olen juba pikemat aega mõelnud meie postituste mitmekülgsemaks muutmisele ning viimasel nädalal on rohke vaba aja tõttu saadud selleks ka vajaminevat inspiratsiooni. 

Tegevusetult haigena kodus istudes tulin mõttele valmistada olemasolevatest vahenditest orgaaniline näomask. Jahvatatud kohvi, kakao, kookosõli, mesi, sidrunimahl, veidi vett ja valmis. 

Isegi Marek oli nõus minu leiutist proovima. 

Mul on vedanud, et ta nii avatud mõttemaailmaga on.

Peal hoidsime maski umbes 15 minutit ja kui Marek ei saa naiste asjadest midagi aru siis minul oli küll nahk pärast mõnusalt pehme.

Ärge laske maskil ennast petta, sest tegelikkuses oleme me just sellised nagu järgnevalt pildimaterjalilt näha võib.