Nagu paljud teist juba teavad täienes eelmisel esmaspäeval meie pisike perekond ühe Shiba Inu võrra. Kuna Eestis keegi Shibade kasvatamisega ei tegele siis pidime tema saamiseks võtma ette reisi Lätti. Libedast teest; lumetormist; kasvataja halvast inglise keele oskusest ning sellest et me oleksime peaaegu ühe väga kurja Shiba käest hammustada saanud hoolimata õnnestus meil Giorgio Armaniga (no kidding, see on tema nimi tõupassis) elusalt ja tervelt koju jõuda.
Nädalavahetuse veetsime minu vanemate kodus Nõmmel, kus Mõmmi (otsustasime, et Giorgio Armani pole ikkagi meie jaoks) sai mängida oma uute õdedega (vanemate Berni Alpi karjakoerad) ning proovida uusi toite (banaanileiba, jogurtit, salaamit ja suitsukala). Mareki tehtud banaanileib kujunes hitiks ka teiste pereliikmete seas, arvestades selle kiiret kadumist.
Siin me nüüd siis oleme. Täpselt nädal on möödas Mõmmi võtmisest. Koera võtmine on olnud kõike muud kui kerge. Järsult on sinu kõrval keegi kes sõltub järgmised 15 aastat täielikult sinust. Esimestel nädalatel avastad end küsimast: "What is sleep?" kui kell kolm öösel äratab sind taaskord kutsika niuksumine. Isegi kui õues on lumetorm ja -10 kraadi külma paned sa end riidesse ning lähed temaga jalutama.
Koera võtmine on nagu lapse saamine. Sa pead selle enne hästi läbi mõtlema.
Oma kogemuse põhjal võin öelda, et kui sa oled oma otsuses täiesti kindel siis kaalub päeva lõpuks kõik temaga kaasnev positiivne negatiivse üle (kui ta just kell üks öösel sulle voodisse ei otsusta pissida).
Aga päris ausalt kui mul oleks võimalus ajas tagasi hüpata ning kogu see teadmine endaga kaasa haarata siis teeksin ikkagi sama valiku.
Millisest kennelist te kutsa saite?
ReplyDeleteSiit: http://shibas-inu.jimdo.com :)
Delete